Minu tee fotograafiani – kuidas sündis FotoMimmu

Tere, armas lugeja!

Mina olen Ave – FotoMimmu looja, süda ja silm. Olen lihtsalt üks tavaline naine, ema ja unistaja, kellel on hinges midagi, mis põleb eredalt – kirg jäädvustada elu sellisena, nagu see päriselt on. Ausalt, ehedalt ja tundega.

Minu jaoks ei ole fotograafia lihtsalt töö või hobi. See on eluviis, vaatenurk, tunne. See on minu viis maailmaga suhelda. Piltides räägin ma lugusid – mitte ainult teiste inimeste omi, vaid ka enda oma. Ja täna tahan jagada Sinuga, kuidas see kõik alguse sai.

🎀 Algus väikese roosa kaameraga

Kui ma käisin algklassides – umbes 1.–3. klassis – kuulutati koolis välja fotokonkurss. Mäletan, et see tundus tollal midagi väga suurt ja tähtsat. Ma ei olnud veel päriselt aru saanud, mis see “fotograafia” on, aga teadsin, et mulle meeldib vaadata ja märgata asju, mida teised ei pruugi näha – varjude mängu, valguslaike seinal, ämblikuvõrku aknanurgas.

Konkursi võit tuli mulle täieliku üllatusena. Ja mis veelgi ägedam – auhinnaks sain väikese armsa roosa seebikarbi tüüpi digikaamera. Mäletan seda hetke nii selgelt: hoidsin seda pisikest vidinat käes ja tundsin end nagu päris fotograaf. See oli minu kaamera.

See kaamera polnud küll tehniliselt midagi erilist, aga selle tähtsus minu jaoks oli tohutu. Pildistasin sellega kõike: lilli oma toas, kassi, vihmapiisku aknal. Tagantjärele võib tunduda naljakas, kui palju aega ma veetsin lihtsalt ringi klõpsides, aga see oli minu viis maailma uurida. Ja ilmselt juba siis oli selge, et minus elab midagi visuaalset, midagi loovat.

📸 Isa kaamera ja päris tehnika puudutus

Aastad möödusid. Kui olin umbes 14–15-aastane, avanes mul uus võimalus. Isa, kes tegeles hobikorras pildistamisega, andis mulle proovimiseks enda peegelkaamera. See ei olnud päris minu oma, aga see tunne, kui ta usaldas mulle midagi nii väärtuslikku, oli väga eriline.

See hetk tähistas uue peatüki algust. Esimest korda sain tunda, mida tähendab fookus, ava, säriaeg. See ei olnud enam lihtsalt “pildi tegemine” – see oli teadlik tegevus. Ma olin nagu uus maalija, kellele anti lõuend ja värvid ning kellel tuli nüüd õppida nendega rääkima.

Ma armastasin seda avastamist. Pildistasin õues kõike, mis vähegi huvi pakkus – ämblikke, liblikaid, usse, kive, rohuliblesid, hommikust kastet ja päikesevalguse mänge metsas. Loodus oli mu esimene õpetaja. See õpetas kannatlikkust. Märkasin, kuidas valgus muutub minutitega, kuidas liblikas ei püsi kunagi paigal, kuidas igas päevas on midagi uut.

👩‍👧 Ema – minu ausaim peegel

Sellel teekonnal on olnud üks inimene, kes on mulle alati ausalt peeglit näidanud – minu ema. Ta on olnud korraga nii mu kõige suurem fänn kui ka kõige karmim kriitik. Mitte kunagi pahatahtlik, vaid alati siiralt – kui talle mõni pilt ei meeldinud, ütles ta seda otse. Mitte selleks, et mind maha teha, vaid selleks, et ma areneksin.

Algusaastatel, kui veel õppisin ja katsetasin, juhtus ikka, et mõni pilt jäi nõrgemaks. Ema ei kiitnud niisama – ta oli tähelepanelik, märkis ära, kui midagi tundus poseeritud või kui värvid polnud päris õiged. Aga see oli kingitus. See õpetas mind vaatama oma töid kõrvalt, mitte ainult läbi emotsiooni, vaid ka läbi tehnilise prisma.

Aja jooksul on ema jäänud pigem kiitjaks – mitte seetõttu, et ta enam ei märkaks, vaid seetõttu, et ma olen tänu temale kasvanud. Ja tänini, kui postitan uue foto, on tema üks esimesi, kelle arvamus mulle korda läheb.

🐞 Loodus – minu esimene ja igavene stuudio

Kõige esimesed sammud fotograafias viisid mind loodusesse. Metsad, niidud, kivirand ja seenesamblik – kõik see on lõputu inspiratsiooniallikas. See maailm ei karjunud tähelepanu järele, aga seal toimus kogu aeg midagi – vaikselt, varjatult, justkui ainult minu jaoks.

See õpetas mind ootama ja kuulama. Mitte lihtsalt klõpsama, vaid vaatama – ja nägema. Nägema, kuidas liblika tiival on mustrid nagu siidikangas, kuidas vihmapiisk murdub valguses tuhandeks värviks, kuidas ämblik koob oma võrku täpselt kella kuueks.

See periood oli minu sisemise nägemise ärkamine. Ja kuigi tänapäeval pildistan peamiselt inimesi, ei kao see looduse õpetus mitte kunagi. Ma usun, et just loodus õpetas mulle alandlikkust ja kohalolekut. Need on väärtused, mida kannan igas pildistamises ka täna.

👶 Emaks saamine – uus elu, uus vaade

Siis tuli ellu keegi, kes muutis kõik – minu esimene laps. Temaga koos sain aru, mis tähendab hetk. Kuidas üks ainus pilk, naeratus või uneohe võib muuta kogu maailma.

Ma pildistasin teda igal võimalikul hetkel. Mitte selleks, et “pildistada”, vaid selleks, et mäletada. Kuidas väiksed sõrmed liikusid, kuidas silmad särasid. Ja sealt algas ka sügavam huvi fototöötluse vastu – hakkasin iseseisvalt õppima Lightroom Classicut ja Adobe Photoshopi, et tuua fotodesse rohkem tunnet, rohkem elu.

Need esimesed fotod olid emotsionaalsed, kohati toored, aga tõelised. Ja nad äratasid minus midagi väga tugevat – tunde, et ma tahan ja pean seda tegema. Mitte ainult enda jaoks, vaid ka teiste jaoks.

💬 Sõbrad, harjutused ja esimene julgus

Enesekindluse kasvades hakkasin sõpru ja tuttavaid pildistama. Alguses oli ikka sees väike hirm – kas oskan? Kas nemad tunnevad end hästi? Aga peagi sain aru, et see, mida inimesed otsivad, ei ole ainult ilus tulemus – vaid tunne.

Kui inimesed mulle pärast sessiooni kirjutasid, et nad tundsid end hästi, et nad said endaga kontakti, või et nende laps naeris nii vabalt, et silmad läikisid – oli see parim tagasiside, mida oskasin tahta.

Mida rohkem harjutasin, seda enam kasvas julgus. Ma ei kartnud enam eksida. Sest iga eksimus oli õppimine. Ja iga sessioon – väike samm edasi.

👧👧 Tütred – parimad modellid ja kõige ausam publik

Mõned aastad hiljem sündis ka teine tütar ja tänaseks on mõlemad tütred saanud osaks minu teekonnast. Nad on harjunud kaameraga – see on nagu meie ühine mäng. Vahel jookseme õue päikselisel õhtul, vahel poseerivad nad nagu modellid, vahel lihtsalt teeme nalja ja jäädvustame elu sellisena nagu see on.

Nad on minu peeglid ja õpetajad. Mõnikord nad küsivad ise:

“Emme, kas täna pildistame ka midagi ilusat?”

Need pildid, mis sünnivad kolmekesi koos olles, on minu kõige kallimad. Sest neis on elu, mis ei vaja lavastamist.

✨ Hetk Pildis OÜ – sügavam tähendus kui nimi

Kui ma tundsin, et tahan oma kirele ametliku vormi anda, sündis Hetk Pildis OÜ. See nimi ei tulnud turundusplaanist ega konsultandi soovitusest. See tuli südamest.

Mulle meeldib mõelda, et iga pilt, mis jäädvustan, on hetk ajas, millele saame hiljem tagasi vaadata. Mitte ainult selleks, et meenutada, vaid et tunda. Need hetked ei kordu. Lapsed kasvavad, inimesed muutuvad, elu liigub. Aga fotod jäävad.

Minu soov on, et inimesed vaataksid oma pilte mitte ainult aasta hiljem, vaid ka kümne aasta pärast, ja tunneksid:

“See oligi see aeg. Me olime koos. Me olime õnnelikud.”

💛 Lõpetuseks – tule ja jäädvustame Sinu elu hetked

FotoMimmu on rohkem kui kaamera taga seisev inimene. See on usaldus, ausus ja kirg elu vastu. Kui Sa otsid fotograafi, kes kuulab, märkab ja loob Sinuga koos, mitte lihtsalt Sinu eest, siis mina olen siin.

Ükski hetk ei kordu, aga seda saab jäädvustada. Nii et kui Sa tahad püüda oma elu ilusaid ja tavalisi hetki, anda neile tähenduse ja sära – võta minuga ühendust. Loome koos midagi, mis jääb.