CLIMB HILL – kui tolmu sees sünnib midagi suuremat

Hillclimb Estonia | Facebook - Minge vaadake sinna ka!

Mõned päevad jäävad meelde kogu eluks. Mitte ainult sellepärast, et pildid tulevad hästi välja, vaid kuna juhtub midagi, mis paneb sind tundma – kohalolevalt ja päriselt. Climb Hill oli just selline päev.

Võidujooks gravitatsiooni vastu

Climb Hill ei ole tavaline motospordivõistlus. Selle eesmärk on lihtne, aga karm: stardid mäe jalamil ja püüad jõuda võimalikult kõrgele – ideaalis tippu. Pelgalt paarkümmend meetrit tõusu ei tundu esmapilgul hirmuäratav, kuid järsk, pehme ja pidevalt tolmune pinnas muudab iga katse järjest keerulisemaks. Võidab see, kes läheb kõigist kaugemale või ületab mäe harja kõige kiiremini, kuid tõeline dramaatika peitub just selles, kas ratta suudabki tippu kiskuda.

Ajalugu ja kogukond

Mäkketõus (inglise keeles hill climb) saabus Eestisse koos esimestest motokrossientusiastidega, kes 1900. aastate alguses Ameerikas populaarseks saanud alaga kohe süttisid. Tänaseks on meie Climb Hill võistlused ühed oodatumad motospordiüritused Lõuna-Eestis, kus kohalikud klubid, sõitjad ja pealtvaatajad loovad intensiivse, ent sõbraliku keskkonna. Siin kohtuvad kogenud meistrid ja uued tulijad – kõik, kelles põleb soov „mäge vallutada”.

Tolm, möire ja ootus

Võistluspäev algab lõunapaiku. Mootorid urisevad, sõitjad viivad viimaseid korrigeerimisi läbi, pilgud on keskendunud. Õhk on paks tolmust ja ootusärevusest – iga katse võib olla see, mis pöörab päeva käigu. Pealtvaatajad kogunevad raja äärde: kes seisab kividel, kes istub metsalagendikul, südames kerge ärevus. Kõik on valmis üheks intensiivseks ja adrenaliinist laetud vaatemänguks.

Napikas hetk mäetipul

Olin kaameraga mäe tipus – täpselt seal, kuhu kõik unistavad jõuda. Üks eriti tugev rattajuht kihutas hooga üles, jõudis harjani ja tundus, et hakkab vallutama ka viimase lõigu. Siis aga tasakaalukaotus: ratas kaevus pehmenenud pinnasesse ja sõitja inerts viis masina – hetkeks – otse minu poole. Kõik aeg seisis. Tolm hajus sekundiks, mootori möire vaibus ja ma nägin, kuidas tema pilk mu suunas lendab. Kuid viimasel hetkel keeraski ta masina kõrvale ja jätkas allapoole. Pealtvaatajate seas kõlas kergendusrõõm ja hiljem näidati videot, kus näib, nagu oleks mootorratas otse üle mu pea hüpanud – kui eluline märulifilm.

Sõitjate kirg ja pildistaja vaade

Climb Hill’i kaamera seljas on raskemgi töö kui paiguvahetus – tolm segab fookust, valgus mängib varjudega ja kiirus on ettearvamatu. Aga just siin sünnivad pildid, mis räägivad rohkem kui tuhat sõna: kokkupõrketa päästetud tõus, sõitja näoilme, mis peegeldab nii pingutust kui uhkust, ja publik, kes karjub nimeliselt.

Eesti Climb Hill kogukond on tugev, ent soojast huvist kantud. Käib soe sõpruslüli korraldajate, sõitjate vahel. Iga võistlus toob kokku vanad tegijad ja noored tulijad, kelle aju ning mootor on tulvil samu unistusi – tõusta aina kõrgemale.

Miks see päev eriline oli

Climb Hill ei ole ühepäevane show, vaid kohtumispaik julgusele ja loodusjõule. See oli päev, mil mina, FotoMimmu, seisin tolmurajal ja tabasin hetki, mis olid nii ootamatud kui ka südantlõhestavalt ilusad. Iga klõps kaameral meenutas, et elu ei seisne vaid lõpptulemuses, vaid ka katsumustes ja kuidas sa nendega hakkama saad.

Üllatus, mis muutis suunda

Ja lõpuks see, mis tegi selle päeva tõeliselt eriliseks: polnud mul aimugi, et pildistamisüritusest kujuneb midagi enamat. Kui tol päikesetõusuga hommikul kohtusime, polnud me kumbki mõelnud, et sellest päevast kujuneb tugev side kahe inimese vahel. Aga nii läks – kes oleks osanud arvata, et üks fotojahi hommik kujuneb ka kahe südame kohtumiseks?

Kui sinu süda ihkab jäädvustada oma piire nihutavaid hetki, pöördu FotoMimmu poole – ja võib-olla leiad ka sina midagi ootamatut.